Viimasel ajal räägitakse üha enam kultuuri ligipääsetavusest. Läinud aasta septembris tehti seda isegi riigikogu avalikul istungil (https://www.riigikogu.ee/pressiteated/).
Puudujääke selles vallas sai omal nahal tunda Karaski pansionaat, kelle üheksa klienti ja kolm saatjat külastasid 18. detsembril teatris Vanemuine etendust “Niskamäe naised”.
Alustame positiivsest. "Väga vahva oli koos kuhugi minna," ütleb pansionaadi juhataja Kaidi Tilsen. "Peeter ja Kalev polnud 30 aastat Tartus käinud ning terve tee jutustasid, mida nad sellest ajast mäletasid."
Nüüd ligipääsetavusest. Esimeseks komistuskiviks osutus, et ratastooli ja rulaatori kasutajad ei saanudki siseneda peauksest nagu kõik teised teatrikülalised. Selleks oli ette nähtud küljeuks, mis käis kehvasti lahti, sest seda tõenäoliselt kasutatakse niivõrd harva.
Teatris oli küll kaldteega invatualett, kuid sinna ei pääsenud. Töötajad lihtsalt ei suutnud leida selle võtit. Hooldekodu elanikud saadeti kohviku tualetti, kust seltskond vaevu teiseks poolajaks saali tagasi jõudis.
Kokkuvõttes jäi väljasõidust meelde siiski positiivne. "Etendus väga meeldis kõigile ja pikalt räägiti tagasijõudes teistele oma seiklustest. Bussijuht oli meil väga äge, tegi linnaringi ja käisime raekoja platsil kuuske vaatamas. Aitäh teile, et saime võimaluse!" kirjutab Tilsen.
Eks see ole õppimiskoht ka MTÜle, et tulevikus neid murekohti läbi näha. Vanemuise väikses majas ligipääsetavusega probleeme pole.
Vastused puuduvad